Kirjutas ja KuKu raadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Härjasilm  ( www.loodusemees.ee )

Olen tütre Aotähega järgmisel laupäeval Viljandi folgi õpitoas õpetamas lillemänge nii lastele kui täiskasvanutele. Mänge, mida meie vanaemad oskasid une pealt. Siis kui nutitelefonid olid olemas vaid kõige moodsamates ulmejuttudes ja kus loovat igavust peletati just igasuguste mängudega.

Kummalisel kombel hakkasid lillemängud kaduma juba enne nutitelefonide ilmumist, seda ajal, mil äkki keelati lillede korjamine. On ju tänapäevalgi terve rida inimesi, kes väidavad, et taimede murdmine on loodusele kahjulik.

Kindlasti on, aga inimesel pole võimalik elada päris nii, et kunagi ühegile taimele ei astu ega ühtegi neist ära ei söö. Ja inimesed, kes oma luksuslikes korterites elavad ja justnagu iial ühelegi lillele ega puule liiga ei tee, teevad seda ikkagi kaudselt.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Igal hommikul, kui töölaua taha istun, näen aknast, kuidas korraga lööb mu muru kihama pisikestest mustadest kanadest.

Ilmselt on nemadki oma sügava ööune maganud mu aiaserva alõtšahekis ja siis tuleb kogu see rõõmus ja kärav seltskond hommikueinet võtma esimest muruniiduringi tegeva mururoboti kannule.

Kuldnokad ( www.loodusemees.ee )

Veebikaamera pilt Sunshine, LK foorumist

Kolm paari uudishimulikke silmi…

Kalakotkas         Pandion haliaetus 

Eilne kanakulli rünnak Võrumaa pesale tekitas vaatajates nii hämmastust, kui meelepaha, aga selline meid ümbritsev maailm juba on, kui saame „varjatud elule“ pilku heita.

Need on noorlinnud Kalakotkakaamera 2 vaateväljas, kusjuures vanusevahe vanema ja noorima vahel on kolm päeva.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader ja Urmas Tartes

Küllap olete nüüd oma eelmisel nädalavahetusel rabast toodud murakad moosiks ja kompotiks keetnud. Olen näinud sotsiaalmeedias nii rõõmustamist täiskorvide üle, kui ka kurtmist marjatu jalutuskäigu üle. Ikka selle järgi, kuidas kevadel öökülmad rabades ringi tormasid.

Aga jalutajatele kinkis loodus kindlasti põnevaid taimeelamusi. Kas nägite älveste äärde ja lagedamale rabale jõudes, madalama taimestikuga paikades, seda pisikest pärlendavat taimekest - huulheina, keda koolis ikka ainsa Eesti lihasööjana kirjeldatakse ja mille suurust teadmata meil tõsised hirmuunenäod võivad tekkida.