Fotod Arne Ader

Valge iminõges

Valge iminõges       Lamium album

Valge iminõgese taimed talvitusid osaliselt rohelist lehtedega. Päikeselistes kasvukohtades avanesid valged või kreemikad huulõied taime lehekaenlas juba mõne nädala eest. Noored, suvel kasvavad võsud puhkevad õitsele veel hilisügiselgi - oktoobris.

Valge iminõges kasvab meelsasti inimasustuse läheduses, põllupeenardel või jäätmaadel. Mitmeaastane taim paljuneb risoomi abil, moodustades võimalusel päris suuri kogumeid. Kuhu iminõges on sattunud, seal ta ka püsib.

Fotod Arne Ader

Ööbivad kuldnokad. Matsalu roostik

Kuldnokk       Sturnus vulgaris

Üldpildi saamiseks teeme väikese tagasivaate: 20. mai paiku võisime oma aedadest leida helesiniseid munakoori, kui meil kuldnokapuur ikka on. Juba juuni alul hakkasid lennuvõimestunud pojad pesakastidest lahkuma – liitutakse teiste noor- ja vanalindudega - algab hulguelu.

Parvedes toitutakse põldudel, rohumaadel , luhtadel. Ööbima siirdutakse roostikesse või põõsastikesse. See on õhtusel ajal omaette vaatepilt.

Paari-kolme nädala pärast võime oodata juba esimest vaherännet, aga sellest siis, kui oleme ajaga niikaugel.

Kirjutas ja pildistas Vello Keppart

Tasakaalus olev kliimakskooslus kujuneb aastatuhandetega ja Eestis saab seda näha eelkõige inimese poolt rikkumata (kuivendamata, raiumata) rabamassiivides. Laulasmaa rannamännikus näeb tõelisi põlispuid (300…400 aastased või vanemad), mis osalt on mattunud liivaluitesse ja ikkagi ellu jäänud. Liivasse uppunud võrast on kasvanud uued puudegrupid. Võrad ulatuvad nõmmemännikus maani ja neid laasida võra tõstmise eesmärgil, nagu on tehtud puhkekeskuses, on vanade puude välimuse ja männiku ilu rikkumine. Laulasmaa maastikukaitseala on vaid väike osa kogu põlisest rannamännikust. Ei ole siin eraldatud vääriselupaiku ega märgitud kaitsealuseid vanametsa liike looduskaitse kaardikihile.

Linnuvaatleja teadusuudis, www.linnuvaatleja.ee

Linnade kasvades väheneb keskkonna üheülbastumise tulemusena sealne liigirikkus. Seepärast on hakatud üha enam tähelepanu pöörama ka fülogeneetilisele mitmekesisusele ehk nii-öelda fülorikkusele, mis kätkeb lisaks liikide mitmekesisusele ka nende evolutsioonilist ajalugu.

Fülo- ja liigirikkuse vähenemine on omavahel seotud, iga liigi kadumisega jääme ilma ka mitmest miljonist aastast evolutsioonilisest pärandist. Suuremat mõju avaldab fülorikkusele aga tervete liigirühmade kadumine. Sellised linnakeskkonnaga mitte kohaneda suutnud liikide (näiteks röövlindude) kadumise mõju on seda suurem, mida kaugemal nad teineteisest evolutsiooniliselt asuvad.

Kirjutas Kalle Eller

Fotod Arne Ader

Kuused ridades

Metsad on kas ühtlasemad, moodustades sobival maa-alal ühetaolisi laamu, või mitmekesisemad ja vahelduvamad. Tänapäeval on inimese osa metsakujundamisel suur. Kui ta raiub puistu osade kaupa ning istutab ja külvab hiljem raielankidele erinevaid puid, siis ta mitmekesistab metsa. Samal ajal loob ta ka üheliigilisi puistuid ja eelistab hooldusraiel üht liiki puid, muutes nii metsa ühetaolisemaks.

Ent mida vahelduvam on mets, seda paremini peab ta vastu kahjuritele. Just üheliigilistes kultuurides on putukakahjustused mõnel kahjuritele soodsal aastal ülisuured. Segametsas pole kahjuritel nii kerge levida ja niisuguses metsas elab ka rohkem kahjurite vaenlasi.