Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Kuldnokad ( www.loodusemees.ee )

Lapsepõlves, vist viiendas klassis, juhtus minuga üks kummaline lugu. Loodusõpetuse tunnis õppisime taimede levimist. Mul oli tund hästi ära õpitud, aga kui õpetaja mind vastama kutsus, siis sain kahe. Kahe sain selle eest, et hoidsin hambad ristis ja keeldusin ütlemast, et taimed levivad ka seeläbi, et linnud marju söövad ja siis seemned välja kakavad. Kartsin kohutavalt, et kogu klass hakkab mu üle naerma. Eks igaühel on meist oma kiiksud.

Kirjutas ja Kuku raadio Ilmaparandajas luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Toomingas ( www.loodusemees.ee )

Eesti keel on ääretult rikas keel, kõiges oma lopsakuses ja tohutus sõnadevalikus. Mõne asja kirjeldamiseks on loodud sõnu, mille erinevus ainult pisikestes nüanssides. Aga üks asi, mille jaoks ikka puudus käes, on lõhnu kirjeldavad sõnad. Võibolla on nad unustusse vajunud? Või end teiste asjade kirjeldamiseks loovutanud? Nii nagu sõna “lehkama”, mis omal ajal oli tavaline sõna ka lillelõhna kohta. Kirjutas ju Lydia Koidulagi oma kuulsa luuletuse:

Sind surmani küll tahan

ma kalliks pidada,

mu õitsev Eesti rada,

mu lehkav isamaa!

Kus nüüd tublid keeletoimetajad on sõna „lehk“ asendanud sõnaga „lõhn“ ja seda juba eelmise sajandi alguspoolel. Sõna lehk on meie jaoks tõesti vastik ja kole.

MTÜ Loodusajakiri

2018. a. võistluse võidutöö roohabekast, autor Roger Erikson

Tuletame meelde, et ajakirja Eesti Loodus 20. fotovõistlusele saab töid esitada 31. oktoobrini.

Osaleda saab noorte ja täiskasvanute vanuseühmas.

Valida on paljude pildikategooriate vahel alates koduloomadest kuni veetaimedeni ja lisaks jagatakse hulganisti eriauhindu.

Võistluse tingimused, fotode saatmine leiate veebilehelt: https://www.loodusajakiri.ee/eesti-looduse-fotovoistlus/

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto VikipeediA

Rohelise rahva õiteaeg hakkab otsa saama. Vaid üksikud peavad vastu külmakõditusele ja proovivad veel oma viimase seemnelaadungiga valmis saada.

On mõned taimed, eriti palju on neid ristõieliste seas, kes end ka saabuva lume tulekust segada ei lase ja pärast esimese lume sulamist end puhtaks raputavad, selja sirgu ajavad ja edasi õitsevad.

Aga oma rohelised lehed suudavad külma käes säilitada ja ka õied alles hoida vereva-iminõgese taimed. Just praegu on nad teiste lopsakamate taimede kössitõmbumisel hästi nähtavad. Üks selline uhke tupsuke kasvab mu kodu lähedal prahipaigal. Õigupoolest ei tohiks linnades enam sellist kohta nagu prahipaik ollagi, sest kõik peab olema niidetud ja korras. Aga see taim kasvab poolelioleva ehitise kivi- ja kruusahunnikul.