Kurereha on sel aastal aina ja aina mu ellu trüginud. Juba juulikuus, kui käisime Aotähega Viljandi Folgi taimemängude õpitoaks metsas lilli korjamas. Siis hüüdis ta kõikjalt vastu, et ta lastele imeilusate kunstküünte tegemiseks kaasa võtaksime.

Mets-kurereha ( www.loodusemees.ee )

Tõepoolest, mets-kurereha viis kroonlehte näevad süljega küüntele kleebituna välja paremad, kui ükskõik milline maniküürija meitsritöö.

Eelmise nädala keskpaigas jäi mulle silma Indrek Vainu sotsiaalmeediapostitus grupis Eesti Metsa Abiks. Ta oli refereerinud Keskkonnaministeeriumi klantsväljaannet “Eesti mets arvudes 2018”. Mäletan, et mingil ajal tõin selliseid statistilisi väljaandeid isegi kaasa konverentsidelt ja seminaridelt. Ei enam. Sest nendega pole midagi teha. Arvud on olemas ka internetis ja nii mõnigi puu saaks paberimassiks ajamisest säästetud. Tänapäeval peaksime ikka selgelt mõtlema, mida paberile trükkida ja mis teadmistena elektronvoogudesse jätta. Kindlasti ei peaks paberil olema see, mida vaid ühe korra kasutatakse, sest info aegub kiiresti ja... see, mis ikkagi kajastab väga ühekülgset vaadet asjale.

Mu suitsusauna taga on praegu suured sinised silmad. Justnagu ämblikusilmad on pikkade varte otsas - sendisuurused peetrilehe õienupud.

Vanemal ajal oli peetrilehe nimeks aga hoopis peetri piibeleht, küllap sellepärast, et tema alumised lehed ja varrel vastakuti asuvad lehed on veidi piibelehe lehe moodi. Rohelised ja süstakujulised.

Õienupsakas on tal puhkemata kujul roheline ja veidi hirmunult longus, aga kui õitsemisejõud tast välja pulbitseb, siis avab lill ilusa sinaka õisiku, mis sarnane äiatarile, aga hoopis sinisem.

Aga nime on see taim saanud tänu oma kõhuvalust päästvale juurikale, sest ta kord Püha Peetruse sellega kõhuvalust päästnud.

Kolme aastasel põdrapullil on sarved veel osaliselt kaetud veresoonterikka nahaga, aga pulmlemise ajaks, mis varsti algamas hõõrutakse sügelev nahk maha

Põder        Alces alces

Astelpajude korjamine on suur kunst. Ja suur nutt.

Aga sel aastal vabastasid mind Tartu linnast linnupeletitega äärelinna hirmutatud hakid ja varesed nutupäevadest. Enne kui jaole sain, olid pooled marjad sulissõprade poolt nokavahel katki pigistatud ja kestvate vihmahoogude poolt valgeks pestud.

Tõsi siiski kolm karbitäit sain päästa, kuid rumala peaga jätsin veel mõned oksatäied valmima sünnipäevakoogi kaunistuseks. Aga nüüd on needki läinud.

Küllap on nüüd Tartu hakkide seas hea tervise ja läiksulgedega linnud. Räägitakse ju, et hobustele astelpajuokste söötmine pidi neil karva läikima panema ja kasvanduste forellidelegi antakse astelpajulehti nosida, pärast on kalaliha säravpunane.