Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Suur robirohi ( www.loodusemees.ee )

Kuivadel heinamaadel on praegu huvitav jalutada, neis on valla pääsenud selline elurikkus ja õitemeri, et lausa lust on seal lastega kõndida ja mängida.

Ja kui ritsikasirin hetkeks vaikib, siis kuuleme oma jalaastude saateks imepisikeste kuljuste kõlinat.

Rohu sees on varre otsas kollakad näpuotsa suurused aisakellad reas. Ja nende vastu puutumisel nad otsekui helisevad. Või siis meenutab see hääl krobisemist või robinat.

Saaremaa robirohi. Foto VikipeediA

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Heinputk ( www.loodusemees.ee )

Lapsepõlvest on mul silme ees üks pilt – viimane hobusekoorem heina veeremas heinaküüni poole ja meie vennaga seismas kraavipervel. Korraga võttis isa taskust terava noa ja lõikas maha ühe meile ülepea ulatuva minu käevarre jämeduse taime. “See on heinputk, sellest saab vahva pritsi,” ütles ta. Ja kiiresti lõikas ta mõlemale 30 sentimeetri pikkuse toru, mille üks ots oli umbne sõlmevahe tõttu, selle sisse tegi noa naaskliga kümmekond auku. Seejärel lõikas ta sama pika ja hästi putketorusse istuva pajukepi, vend tõi jooksujalu vanaisa kolikambrist tuustaku takku, mis sai pulga otsa mähitud. Siis oli vaja vaid vesi kraavist nagu süstlasse tõmmata ja veesõda võis alata.

Ja see viimase heinakoorma küüni veeremise aeg võis olla just juuli lõpp.

Veebikaamera pilt Anne, LK foorumist

Emaslind Kati

Must-toonekurg        Ciconia nigra

Kurepojad teevad varahommikusi lennuharjutusi, orienteerumisega näikse noorlindudel kõik korras olevat. Siis tuleb oodata isaslind Karli hommikusöögiga ja päev läheb edasi.

Mõned päevad pole me enam pesal näinud emaslind Katit. Nagu meil juba  varasematest aastatest teada lahkub emaslind kõige varem, et siirduda vaikselt talvitusaladele poole.

Foorumi vaatajad hääletasid noorlindudele nimed:

jalanumbriga 716A sai nimeks Aru

716O aga Oru

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Jalakas ( www.loodusemees.ee )

Selle nädala alguses olin taimedega sõbraks saamise õpitoas oma hea sõbra Ave Eero ja tema kaasa Roberti juures. Kui esimest õppekäiku tegin, siis tahtsin näidata, milline näeb välja sanglepp, sest Reiu jõe äär selles paigas oli tihedalt täis sanglepale sarnanevaid tumedalehelisi puid. Aga suur oli minu üllatus, kui iga väiksemgi puulaps osutus seal – jalakaks.

Tõepoolest, tean jalakat pargipuuna ja ikka kasvab ta üksikult. Aga sellist jalakarohkust nägin elus esmakordselt. Sest Eestis on jalakas väärtusliku tarbepuuna harvaks muutunud juba sajandi eest, lisaks on Eestisse jõudnud ka ülinakkav puude seenhaigus jalakasurm.