Tere, hea loodushuviline!

Eestimaa Looduse Fondil on taaskord valminud uudiskiri, kus anname ülevaate enda tegemistest ja saavutustest. Seekordses uudiskirjas räägime, mis toimus ELFis juulist septembrini. Uudiskirja leiab siit! 

Kui sa pole veel uudiskirja saajate hulgas, siis liitu uudiskirjaga siin!

Kõike head

Laura Oro

SA Eestimaa Looduse Fondi kommunikatsioonispetsialist
laura.oro@elfond.ee

Ülevaate koostasid ning pildistasid Laine ja Vello Keppart

Hall  aedmaasika  lehtedel 

Nädal  algas  külma  ööga.  Temperatuur  langes  õhus  -2  kraadini,  maapinna  lähedal  mulla  kohal  -4  ja  rohul  -6  kraadini.  Hommikul  oli  hall  maas  ja  muld  pinnalt  nõrgalt  külmunud,  õues  veeanumatel  jääkord  peal. 

Jäätunud  vesi  esmaspäeva  hommikul 

Linnuvaatleja teadusuudis, www.linnuvaatleja.ee

Maa ajaloos on liigirühmad välja surnud erineva kiirusega, kuna mõned liigid kohanevad kiirete muutustega teistest edukamalt. Tänapäeval on oluliseks liikide väljasuretajaks inimene, kelle aktiivse toimetamise järgselt Maal on liikide kadumine kiirenenud 100 – 1000 korda.

Üheks loomade kohanemist soodustavaks teguriks on liikumisvõime, kuna kiiresti sobimatuks muutunud keskkonnast uude jõudmine võib päästa halvimast. Loomade seas (v.a inimestel) ei ole kiiremat liikumisviisi kui lindude lendamine, mis aga ei tähenda, et linnud oleks väljasuremise eest kaitstud. Mõned linnud on lennuvõimetud ning osa lendavaid liike ei lahku elukohast ka olude kriitiliseks muutudes, mistõttu võib neid uudse olukorra puhul ähvardada Maalt kadumine.

Fotod Arne Ader

Laululuiged ja väikeluiged. Matsalu

Väikeluik         Cygnus columbianus

Laululuik          Cygnus cygnus

Esimesi sügisesele rändepeatusele jäänuid laululuiki kohasime olenemata soojadest sügisilmadest tavapäraselt septembri lõpust, väikeluiki oktoobri alul.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Sinetavad kaugused. Vaade Kaltsimäelt

Tänavune suvi ei taha ega taha minna, kord peidab ta end vihma ja kord udusse, aga jälle on ta tagasi.

Eelmise nädala ilm oli midagi nii kummalist, mida annab mäletada. Kuidas pimeduse saabudes roomas linnalampide alla mägipilvena tihe udu. Kusagil kõrgel särasid sellest läbi suur vanker ja isegi kriipsuna terav noor kuusirp. See udu ei hajunud hommikulgi ja kestis keskpäevani.

See talvehinguse võitlus suvise soojusega lõi uduseid ja värvilisi sügispilte, mida salvestati nii oma telefonidesse, kui ka mällu, roheliste virmalistepiltide kõrvale.