Sokukarje
Kevadõhtute luksus on see, et ilm on nii pikalt valge, et ei tahagi magama minna. Tegelikult on ju vaid kuu aega kõige pikema päeva ja lühema ööni.
Istud siis oma maakodu rõdul, endiselt paksudesse tekkidesse mässitud ja kuulad õhtukägu ja ööbikut, laulurästa kõlavaid kordusi kuuseladvast ja punarinna tiristamist toomingasalust.
Ja siis see kotsab! Koletu möiratus keset idülli. Hea on sel hetkel istuda. Aga vahel, kui olen läinud uurima, kas heina seest kostev krabin kuulub siilile või sehkendavad karihiired sinna pesa teha, siis võtab selline karjatus ikka põlvist nõrgaks küll. Ehmatan! Ehmatan alati hirmasasti. Ja siis naeran enda üle. See päikeseloojangusse hõikav tegelane on mu tagatiigiäärne metskitsesokk.