EOÜ kutsub kaasa lööma

Foto Arne Ader

Sinitihane ja rasvatihane ( www.loodusemees.ee )

Hea linnusõber!

Eesti Ornitoloogiaühing kutsub sind osalema jaanuari viimasel nädalavahetusel toimuval talvisel aialinnuvaatlusel 28.-30. jaanuaril.

Vaatluspäevadeni on jäänud kümme päeva, nii et nüüd on paras aeg sättima hakata!

Kuidas valmistuda talviseks aialinnuvaatluseks?

Fotod Arne Ader

Elupuuhekk siisikesega ( www.loodusemees.ee )

Siisike        Carduelis spinus

Siisikeste talvine arvukus kõigub märgatavalt aastate lõikes nagu ikka invasiivsetel liikidel ehk palju oleneb toidu kättesaadavusest looduses.

Sellise seltsingu lennupilt on liikuv ja „lainetav“ – lennul käib üks pidev üles ja alla liikumine.

Siisikeste talvisesse toidusedelisse kuuluvad kase-, lepa- ja sanglepa seemned. Tihti riputakse peentel lehtpuuokstel seljaga allapoole sarnaselt tihastele. Samuti külastatakse talviseid lindude söötmiskohti.

Ülevaate koostasid Laine ja Vello Keppart

Pildistas Vello Keppart

Kolmapäeva külm hommik

Nädala esimene pool oli külm ja õhutemperatuur püsis ööpäevaringselt miinuspoolel.

Maapinda kattis esmaspäevast kolmapäevani ligikaudu 20sentimeetrine lumekiht. Lumes püsis eelmise nädala sulade järel tekkinud kahesentimeetrine koorik.

Härmatis kesknädalal

Puudele ja võrkaedadele moodustus härmatis. Minimaalne õhutemperatuur langes kolmapäeva öösel kella ühe ja kahe vahel -20,9 °C.

Kirjastus Varrak

Raamatu autor Anneli Palo

Toimetas Marika Mikli

Käesolev raamat peaks pakkuma huvi metsasõpradele, olgu nad siis looduses matkajad, linlastest maakoduomanikud või koduümbruse maastikupilti väärtustavad inimesed.

Avastamist jagub kindlasti ka looduskaitsjatele ja metsamajandajatele. Siinses raamatus on metsa vaadeldud kui ajas ja ruumis pidevas arengus olevat elukooslust. Mets ise muutub kogu aeg, seda muudavad nii inimesed kui ka loodusjõud.

Raamatus kirjeldatakse nähtusi, mille järgi võib ära tunda metsaosa ajalugu või prognoosida tema väljanägemist tulevikus. Iga tegevus või loodusnähtus mõjutab ka metsas elavaid liike, ühtesid soosides ja teiste elupaiku kahjustades.

Kirjutas ja pildistada proovis Kristel Vilbaste

Vägev! Ilus! Enneolematu! Roheline draakon. Vonklev neoonmadu. Põhjataeva tulekaru!

Nii saan öelda pildi kohta, mida laupäeval vastu pühapäeva nägin. Juba sügisel plaanisin, et peaks Põhja-Jäämere äärde virmalisi vaatama minema, aga nüüd tulid virmalised ise Eestisse. Reede öösel oli sotsiaalmeedia täis roheliste ja punaste virmaliste pilte, üks ilusam kui teine, aga siis oli Tartus pilves, aga laupäeva õhtul uurisin pikalt, mis kellaajal neid otsima minna. Kell 23 sõitsime välja Kõrveküla tagusele põllule, kus Tartu kandis kõige vähem valgusreostust, just sellist paika linna läheduses leida on tänapäeval üliraske. Aga pimeduses mööda klaassiledat teed liuglemine on omamoodi katsumus.