Hiitest ei peeta heaks midagi murda või kaasa viia.

Aga on ka teatud erandid. Läbi aegade on hiiepuudelt abi saadud ja seda mitte ainult loodusvaimudega kõneldes ning paludes, vaid ka hiiest rohtu saades.

Nii näiteks on mõnes hiies kombeks hiiepuudelt ravimiseks lehti tuua või ka puudelt vilju või oksakesi.

Aga on ka erilised puud, kellelt on abi viidud kooretükke puult rebides. Teame, Kuremäel asuvat tamme, mis sootuks koore mahakiskumise pärast ära kuivas, samasugune on olnud Petseri kloostris. Kuigi kooretükkide imettegevasse jõusse on seal uskunud peamiselt õigeusklikud, siis võib arvata, et tava on nad saanud oma soome-ugri põlissüdamelt.

Eelmise nädala alguses panin uue raamatu “Eesti ravimtaimed II”, mida koos Ain Raaliga kirjutame, käsikirjale punkti ja otsustasin maale sõita.

Tavalisel sõidan Võru poole läbi Tartu kesklinna, aga seekord otsustasin kasutada lõunapoolset ringteed, et kiiresti linnakärast välja saada. Aga linna servas Rõõmu tee ringil, tabas mind šokk.

Automaatselt isegi pidurdasin, mille peale üks suure musta dzhiibiga mees mu kõrvale sõitis ja läbi autoakna näidates meelekohale koputas. Tõepoolest meeletusega oli tegemist, kas just minupoolse või sellega, mis läbi autoakna paistis.

Mäletan, et kui 1992. aastal ajakirja Eesti Loodus zooloogiatoimetajaks läksin, sain peatoimetaja Ain Raitviirult esimese ülesande - kirjutada siidisabadest. Ma isegi ei mäleta, kas see lugu ilmus, sest proovisin seda lugu kirjutada raamatute ja artiklite järgi. Midagi ei tulnud välja. Mäletan, kuidas vaevlesin, et kas peaks kirjutama, et siidisabad viristavad, siristavad või tiristavad. Neil on tõesti eriline hääl, küllap olete teda tänavu juba kuulnud?

Muidugi olin ma seda lindu juba tollal Kabli linnujaamas peos hoidnud, aga sellest pole ju midagi rääkida.

Oktoobrikuu selgetel hommikutel on huvitav kuulata helipilti taevas.

Praegu kikitan eelkõige kõrvu siidisabade peale, aga kummalisel kombel on ikka veel mõni lõoke teel, kuigi põhihääle moodustavad põhjasaadikud – lisaks siidisabale veel leevikeste hale flööt ja käbilindude kloksumine. Jah, käbilinnud just kloksuvad, nii on neid ka lihtne meelde jätta, sest nende ladinakeelne nimi on Loxia.

Nad on tegelikult suvelgi siin ja just ülelennul võib teiste lindude suures laululärmis neid kuulda.

Aga talvel, kui teisi vähem, siis äratavad nad huvi.

Küllap olete mälumängudel pidanud vastama küsimusele, kes pesitseb meil suure pakasega, südatalvel? Just käbilinnud on need, kes koos kotkarahvaga kõrgel okaspuude latvades oma poegi kasvatavad ja toidavad.