Eesti Keskkonnauuringute Keskus annab teada, www.klab.ee

Fotod Arne Ader

Sarapuu-urvad

Õietolm on välisõhus leiduv allergeen, mis tungib koos sissehingatava õhuga bronhidesse ning põhjustab õietolmule tundlike inimeste seas allergilisi vaevusi, sh astmat ning heinapalavikku. Kevadest sügiseni, puude ja taimede õitsemise aegu, on erinevate õietolmude kontsentratsioonid õhus kõrged.

Õietolmuallergia avaldub kõige sagedamini pollinoosina, mida nimetatakse veel heinapalavikuks ning mis võib olla silmade, nina ja bronhide reaktsioon õietolmule. Pollinoosi sümptomid on näiteks silmade punetamine, sügelus ja pisaratevool, rohke vesine eritis ninast ja aevastamine, astmale iseloomulik raske vilisev hingamine ning köha. Eestis põeb pollinoosi umbes 10% elanikkonnast.

Foto Arne Ader

Rasvatihane

Tuletame meelde, et rasvatihase aasta määramisvõistluse 2. vooru vastused tuleb ära saata hiljemalt neljapäeva, 31. märtsi südaööks.

Määramisvõistluse 2. vooru küsimused leiab siit: LINK

Määramisvõistluse 2. voorus osalejate vahel loosime välja järgmised auhinnad:

2 Eesti Loodusmuuseumi perepääset: LINK

2 Eesti kiilide määrajat: LINK

2 Tartu Ülikooli Loodusmuuseumi õppekogumikku "Lindude elupaigad": LINK

Koostasid ning pildistasid Laine ja Vello Keppart

Jäljed lumel

Ilm oli möödunud nädala alul jätkuvalt talvine ja kuni reedeni püsis ööpäeva keskmine õhutemperatuur miinuspoolel. Esmaspäeva ja teisipäeva hommikul kattis tänavaid värske lumekirme. Kolmel ööl (teisipäevast neljapäevani) langes minimaalne õhutemperatuur Jõgeval alla -10 kraadi, kusjuures kolmapäeval -14,5 kraadini. Ilm oli päikseline ja päeval sulatas, kuid esmaspäevast kolmapäevani tõusis maksimaalne õhutemperatuur ainult +1 kraadini.

Surusääsk lumel

Kirjutas ja pildistas Kristel Vilbaste

Ristipuu

Minu peres on alati tähtsaks peetud Eesti Rahva Muuseumi. Mäletan, kuidas isa rääkis oma lapsepõlvest – kuidas ta oma isa käekõrval koos õega Tartus enne sõda Narva mäest üles marssis ja kuidas muuseumi valged hooned paistma hakkasid ja kuidas nad näitusel käisid.

Minu enda tutvus ERMiga hakkas siiski alles 1985. aastal, kui muuseumis toimus vanaisa Gustav Vilbaste mälestuskonverents. Mäletan, et nägin seal esimest korda vanaisa valgetähe aumärki, mis talle looduskaitseliste teenete eest 1939. aastal anti. Sügaval nõukogude ajal oli selle nägemine ime.

Pildid napsas Maggy, LK foorumist

Kodukakk

Näeme tänavu Klausi esimest korda näost – näkku. Tavaline on lihtsalt kiire külastus, et hauduvale kaasale mõni näriline tuua. Usutavalt läheb Klausil soojemate ilmade saabudes ja lume sulades jahipidamine kergemaks. Senini on emaslind Klaarale toodud umbes viis - kuus närilist igal ööl.

Emaslind käib öö jooksul vast paar korda lühikeseks ajaks pesalt ära – konte peab ikka sirutama, „kodu“ pole just kõige mugavamate killast.