Piltidel hundid Lady ja Odin Saksamaal Wildenburgi loomapargis.
Fotode autor: Cornelia Arens
Tekst: Laura Kiiroja
Veebruar on rahvakalendris hundikuu - on huntide paaritumishooaeg. Kõik noored tegelinskid, kellel on ambitsioon tänavu oma pere luua, on vanematekarjast lahkunud ning rändavad partneri- ja territooriumiotsingul ringi. Rohkem võib kuulda olla ka ulgumist, millega loodetakse tulevase kaaslasega kontakti saada.
Hundid on tuntud kui monogaamsed loomad. Neil on lisaks suurepärastele emadele ka suurepärased isad, kes toidavad ja kaitsevad järglasi aastaringselt kuni nende täiskasvanuks saamiseni. Kuid ega huntidegi suhted alati kaua püsi. Idahos (USA) tehtud uuring näitas, et keskmiselt püsivad hundipaarid koos 2.2 aastat. See kattub ka Rootsi andmetega, kus on hundipopulatsioonile sarnane küttimissurve. Siiski tuleb mainida, et varieeruvus hundipaaride püsivuses on tohutu suur - samas uuringus püsis üks paar koos lausa 9 aastat! Arvestades, et näiteks 13-aastane hunt on juba igivana, on see märkimisväärne aeg.
Huvitava tulemusena näitas uuring, et need hundipaarid, kes kaua koos püsivad, saavad iga aastaga üha paremateks vanemateks - iga koosoldud aasta kasvatab järglaste täiskasvanueani ellujäämise võimalusi 20% võrra!
Samuti näitas uuring, et juhul kui hundipaariks oli vanem hunt ja noorem hunt, siis noorem õppis vanemalt, kuidas paremini lapsevanema kohuseid täita. Nimelt oli kutsikatel, kes sündisid sellisele hundipaarile suurem tõenäosus ellu jääda, kui kutsikatel, kes sündisid kahele esmakordsele vanemale.
Miks hundipaarid aga keskmiselt vaid 2.2 aastat koos püsivad? Ilmselt mängib seal rolli võsavillemite keeruline elu: karjas võivad nooremad hundid hierarhia positsiooni osas väljakutseid esitada, vanemloomad võivad hukkuda suure saaklooma jahi käigus, teise hundikarjaga konflikti sattudes või inimtegevuse tõttu (nt jahihooajal). Hundielu on väga muutlik ning sellest johtuvalt on karjad dünaamilised. Kuid on teada, et mida kauem on monogaamne paar koos olnud, seda edukamad on nad kutsikate kasvatamisel ning ka karja juhtimisel - nimelt näitas uuring ka seda, et püsiva juhtpaariga karja dünaamika on stabiilsem ja kari parema kontrolli all. Kuigi viimases aspektis mängis rolli ka karja suurus - ilmselt on juhtloomadel väiksemaid karju kergem ohjata kui suuri.
Uuringu leiab siit: https://academic.oup.com/
Teated
