Video salvestas Tuomokoo, LK foorumist

Merikotkas       Haliaeëtus albicilla

Pesapuul kõõluvate kotkapoegadega juhtub ikka väikeseid äpardusi – ei osata hinnata tuulepuhangut või minnakse muidu „uljaks“. Suured linnud, tiibade siruulatus juba paari meetrine nii pole nende kukkumisi eriti karta. Häälitsusi on kuulda mõned oksad allpool.

Möödunud aastal oli sarnane äpardus merikotkapesas, vaata meenutuseks esimest videot: LINK

Kirjutas ja pildistas Aare Lindt, www.loodusmuuseum.ee

Harilik piksepeni

Harilik piksepeni         Callimorpha dominula

Harilikku piksepeni kohtab Põhja-Eestis väga harva, aga ega teda ka lõuna pool palju ei esine. Liblikas lendab liigirikastes leht- ja segametsades ning võsastikes.

Harilik piksepeni on ööaktiivne, aga ta võib ka päeval jalge eest rahulikult lendu tõusta. Eriti ilus on see vaatepilt päikesepaistelise ilmaga. Putukate silmatorkav ere värv kipub looduses olema aga hoiatusvärviks - ära mind puutu, olen mittesöödav või mürgine.

Hommikune külaskäik Põhjatu allika juurde. Allikatiik asub küll keset väikest salu, kuid täiesti siledat pinnapeeglit õnnestub näha harva -- enamasti saab mõni puude vahele ulatunud tuuleiil selle ikka veidi virvendama.

Saaremaa, Kaarma vald,  "Põhjatu allikas". 2014 aasta võidutöö autor Janno Loide

Kirjutas ja pildistas Aare Lindt, www.loodusmuuseum.ee

Õunamähkur

Õunamähkur         Laspeyresia pomonella (Linnaeus, 1758)

Õunamähkur on kogu Eestis levinud ja kohati väga arvukas. Põhiliseks elupaigaks õunapuuaiad.

Liblikad hakkavad nukkudest kooruma juba õunapuude õitsemise ajal ja olenevalt kohast võib nende lend kesta veel juulikuuski.

Õunamähkurid on ööaktiivsed, päeval aga magavad varjulistes kohtades tüvel või lehtede all. Jahedatel öödel askeldavad nad puuvõradest lahkumata.

Liblikas ise on väike, tiibade siruulatus ainult 15–20 mm.