Kirjutas ja Kuku raadio Ökoskoobis luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Hommik Navesti jõel ( www.loodusemees.ee )

Sel nädalal tuli Suur Sügisene Maalermeister täiskuuvalguses ja alustas oma kunstnikutööd. Kuuvalgusest insprerituna võõpas ta hommikuks kogu ilma valgeks, suur valge hallalõuend oli meie aedades ja metsateedel. Ja et mahalaotatud lõuendile midagi sündima hakkaks, maalis ta hommikutaevasse korraga päikese ja kuu.

 Keskhommikuks said ka esimesed värvid paletile. Kaskedele sai tõmmatud lehekulda, vahtratele hõõguvpunast, toomingatele südalillat. Aga toomingatele hiilis ligi Tuulepoiss ja kattis enda vihurid toomingalehtedest kauni rüüga, toomingate ussjad mustad oksad on nüüd uinumas unne, kus näevad kevadist õitevalevust.

Kirjutas, pildistas ja Kuku raadio „Ilmaparandajas“ luges Kristel Vilbaste

Sel sügisel paistab olema popp rääkida seentest. Seenenäitusi korraldavad kõik, kes saavad. Ja nii võib jääda mulje, et mets on paksult seeni täis. Aga pole. Ja seetõttu on hea, et seenetargad meile selgeks õpetavad ka sellised seened, mida muidu korjata ei oskagi.

Ja kuigi öeldakse, et esimese külmaga lõpeb metsas seenesünd, siis jään siiski lootma, et ühe korvijagu seeni saan veel selleaastasele kolmele seenekastele lisaks.

Aga jõhvikatega on tänavu hästi. Nii hästi, et neid jagub rohkem, kui on korjajaid. Ja kuigi lähimad paigad on juba tihedalt läbi trambitud, on kaugustes ikka palju marju punamas ja läbikorjatud alade keskeltki võib tubli ämbritäie korjata.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Ma olin juba mures, et hommikuti pole ühtegi koputajat.

Umbes sel ajal see alati juhtub. Kuuled koos päikesetõusuga valju koputust uksele. Kui end soojast voodist välja vead ja ukse lahti teed – siis pole seal kedagi. Hakkad askeldama ja jälle koputus, seekord maja teisest küljest. Meenutab natuke seda linakaupmeest filmist “Suvi”. Siis aga näed aknast, et hoopis väike linnuke harutab su akna vahelt kogu linaluu laadungit välja.

Kirjutas, pildistas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Teisipäeval käisin jõhvikal. See on igasügisene riitus.

Aga suur oli minu üllatus, kui soolagedale jõudes oli see küll ilusaid helepunaseid marju täis, aga nende teine külg oli veel üsna roheline.

Jõhvikate valmimise ajaks peetakse septembri teist nädalavahetust ja enamasti see nii ongi. Aga tänavu mitte. Paljud ütlevad, et mis sellest, et viid marja koju ja küll ta järelvalmib. Ilmselt valmibki, aga marjades ei ole seda mahlasust ja magusust.

Mina korjan jõhvikaid soos just maitse järgi. Mõni väga suur mari võib olla ka ilus tumepunane, aga täiesti mõru. Ja on tulihapusid marju, mis näo krimpsu tõmbavad. Aga on täiesti magusaid pohlamaitselisi marju. Helepunane värv ei tähenda muideks sugugi, et mari on toores, toores on rohekasvalge küljega mari.