Video monteeris Ahto Täpsi

Karupere

Pruunkaru ehk karu        Ursus arctos

Tavapärane, et vanemal viljakal emakarul on kolm poega, aga ka meie metsades on trehvatud nägema emaslooma viie karupojaga, kes kõik ühesuurused ehk siis möödunud talvel ilmavalgust näinud.

Loodusest leitavat toitu jääb sügisega üha vähemaks. Nii emasloomal, kui tema järelkasvul jääb toitumiseks veel umbes kuu aega, siis peab talvitumiseks vajalik rasvakiht olema saavutatud. Karude nuumaajast oleme juba varasematel aastatel korduvalt kirjutanud.

Kirjutas ja Kuku raadio Ökoskoobis luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Hommik Navesti jõel ( www.loodusemees.ee )

Sel nädalal tuli Suur Sügisene Maalermeister täiskuuvalguses ja alustas oma kunstnikutööd. Kuuvalgusest insprerituna võõpas ta hommikuks kogu ilma valgeks, suur valge hallalõuend oli meie aedades ja metsateedel. Ja et mahalaotatud lõuendile midagi sündima hakkaks, maalis ta hommikutaevasse korraga päikese ja kuu.

 Keskhommikuks said ka esimesed värvid paletile. Kaskedele sai tõmmatud lehekulda, vahtratele hõõguvpunast, toomingatele südalillat. Aga toomingatele hiilis ligi Tuulepoiss ja kattis enda vihurid toomingalehtedest kauni rüüga, toomingate ussjad mustad oksad on nüüd uinumas unne, kus näevad kevadist õitevalevust.

Kirjutas, pildistas ja Kuku raadio „Ilmaparandajas“ luges Kristel Vilbaste

Sel sügisel paistab olema popp rääkida seentest. Seenenäitusi korraldavad kõik, kes saavad. Ja nii võib jääda mulje, et mets on paksult seeni täis. Aga pole. Ja seetõttu on hea, et seenetargad meile selgeks õpetavad ka sellised seened, mida muidu korjata ei oskagi.

Ja kuigi öeldakse, et esimese külmaga lõpeb metsas seenesünd, siis jään siiski lootma, et ühe korvijagu seeni saan veel selleaastasele kolmele seenekastele lisaks.

Aga jõhvikatega on tänavu hästi. Nii hästi, et neid jagub rohkem, kui on korjajaid. Ja kuigi lähimad paigad on juba tihedalt läbi trambitud, on kaugustes ikka palju marju punamas ja läbikorjatud alade keskeltki võib tubli ämbritäie korjata.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Ma olin juba mures, et hommikuti pole ühtegi koputajat.

Umbes sel ajal see alati juhtub. Kuuled koos päikesetõusuga valju koputust uksele. Kui end soojast voodist välja vead ja ukse lahti teed – siis pole seal kedagi. Hakkad askeldama ja jälle koputus, seekord maja teisest küljest. Meenutab natuke seda linakaupmeest filmist “Suvi”. Siis aga näed aknast, et hoopis väike linnuke harutab su akna vahelt kogu linaluu laadungit välja.