Kellukahelin
Mäletate, umbes kuu aega tagasi rääkisin ma siinsamas ühest vahvast kellukalisest – rapuntslist. Valgete õitega kaunitarist ja jutu lõpus ütlesin, et kuigi rapuntsli nimi on meile tulnud Saksamaalt, nimetavad sakslased rapuntzliks hoopis üht teist taime. Kurekellukat.
Just sedasama taime on mu aed tänavu täis, tõin kunagi oma aeda ühe vanaaegse iirise ja peotäie kuutõverohtu. Nendega on kaasa tulnud ka sellesama kurekelluka juurejupid, kes nüüd rõõmsalt end mu aeda laiali asutanud. Neid on lillepeenras ja tagaaias, põõsaste all ja kivisillutise vahel. Tõsi, kelluka taime minu käsi rohima ei tõuse ja nii ongi ta aias vohama pääsenud. Aga need kellukelehed kingivad mulle igal aastal juuli alguses oma vartel ka ilusa pika ja lilla kellukaterea.