Video salvestas Ahto Täpsi

Metsade vahelisel põllul Mikita külas Võrumaal

Harilik siilaksinitiib       Cupido argiades

Seda kuni kolme sentimeetrise tiibade siruulatusega liblikat on teiste sarnaste sinitiivaliste hulgast hea ära tunda valge siilaku järgi tagatiibadel (siilak  paistab valgetest tiivanarmastest pikem) sest vaid harilikul siilaksinitiival on selline (videos on hästi näha).

Video ja mõned kaadrid Ahto Täpsi

Portree - karude nägemine pole kuigi hea, seevastu haistmine ülihea

Karu ehk pruunkaru       Ursus arctos

Kirjutas, pildistas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Eestis on vähe taimi, mis üle maa rahva seas ühesugust nime kannaks. Üks selline on kullerkupp, vaid vähestes kohtades kutsutakse teha kullanupuks – sest tõesti kuldse nupu moodi ta välja näeb. Ja tema õit on võrreldud ka kuldkollase munarebuga – sellest siis võrokeelne nimi munaninn.

Kullerkupp on vist küll lill, mis kunagi tutvustamist ei vaja. Kasvab ta niiskete niitude võsaveeres. Teda on vaja korjama minna olnud paljajalu, kasvab ta tõesti jalad vees. Sellest on innustust saanud omal ajal Ernst Enno, kes ikka temast luuletas: “Kullerkupp käib paljajalu...”

Kullerkupu lehed on laiad viiejagused, otsekui laialisirutatud Maaema sõrmed. Tulikalisena on tal ka kroonlehti viis, mis aegamööda rohelisest aina kollasemaks muutuvad, kuni ilusa kollase kera moodustavad.

Kirjutas ja Kuku raadios luges Kristel Vilbaste

Kirjutasin selleks korraks valmis pika loo muru niitmisest ja lilleniidu rajamisest, aga viskasin selle arvutisügavusse järgmisi aegu ootama.

Sest üht kirja otsides sattusin täpselt üheksa aastat tagasi kirjutatud tekstile, mis praeguse looduskaitsekuu motoga – “Igaühe looduskaitse” võilillede niitmata jätmisest paremini kokku sobib.

Ma ei mäleta, kus selle teksti avaldasin, aga looduskaitse usaldusmeeste jälgi sai tookord otsitud ikka mitu kuud.

Ja selle loo pühendan ma meie uuele keskkonnaministrile Rene Kokile lootuses, et just tema käe all muutub meie looduskaitse taas edukaks?

Kuidas siis muuta Eesti looduskaitse taas edukaks, igaühe loodushoiuks?

Kirjutas, pildistas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Oma lapsepõlvest ei mäleta ma seda, et mulle üht või teist taime oleks õpetatud. Need lihtsalt olid, küllap said nad nime rohimisel või mängu kestel või isa ja ema jutu sees.

Aga on üks taim, mida mäletan, et mulle on õpetatud. Nii nelja-viiesena läksime linnavanaemaga maja taha heinamaale tooma ühte taime tema herbaariumi jaoks. See oli jürilill

On vähe taimi, mille lõhn mulle nii teravalt on meelde jäänud, tunneksin ta ära vist unepealt. Aga seda suhteliselt pisikeste roosade õitega taime õpetas vanaema mulle just lõhna järgi.