Kirjutas Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Kunagi kooliajal leidsin linnaraamatukogu kõige alumiselt riiulilt raamatu “Robinsoni jälgedes”. Olin siis Robinsoni mängude lainel ja üksikule saarele sattumine tundus ahvatlev ja põnev.

Kõike, mis sellega seotud neelasin raamatutest ja filmidest hooga. Tundus nii põnev, et kuidas hakkama saada ilma tsivilisatsioonita, süüa söögikõlblikke taimi, püüda kalu ja loomi ning teha ise tuld.

Hakkasin koguni päevikut pidama, asjadest, mis aitavad ellu jääda. Küllap kuluks tänapäeval selline päevik ära igaühele, kes ellujäämiskursusi harrastavad.

ERR arhiiv

Eesti Telefilm 1975

Vaata filmi: LINK

Rabamaastikud mõjuvad omajagu müstiliselt, olles üks vanimaid kooslusi kodumaa looduses ehk kena vaadata just enne „jõhvikahooaega“.

Filmimaastikku ilmestavad Anne Maasiku laulud.

Rein Marani autorifilm, mille operaatoriks Vallo Kepp ja heliloojaks Lepo Sumera.

Iidne Läänemere rahvaste tava

Muinastulede uuemaaegne komme sai meil alguse üle paarikümne aasta tagasi Hiiumaalt, lisandusid teiste saart lõkked. Nüüdseks edastaks tuhandete lõketega „häid soove“ juba aastaid üle kogu rannikuala.

Süütame lõkked päikeseloojangul ehk orienteeruvalt ja olenevalt ilmast kell kolmveerand üheksa.

Loe ja registreeri oma lõke: LINK

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Villtakjas

Takjavarred on nüüd kasvanud rinnuni, taimed ise nuppe otsani täis, mõnel kena lilla õieringki veel peas. Aga suurem osa igaveseses valmisolekus, et möödujal riidehõlmast või karvust haarata. Ja minema rännata.

Takjanupsud oma tüütuses haarata kõige liikuva järele meeldivad siiski kõigile. Keskajal oli kombeks kinkida takjaid, kui taheti kallimale märku anda, et oled valmis pealetükkivalt armastatu külge klammerduma.