Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Villtakjas

Takjavarred on nüüd kasvanud rinnuni, taimed ise nuppe otsani täis, mõnel kena lilla õieringki veel peas. Aga suurem osa igaveseses valmisolekus, et möödujal riidehõlmast või karvust haarata. Ja minema rännata.

Takjanupsud oma tüütuses haarata kõige liikuva järele meeldivad siiski kõigile. Keskajal oli kombeks kinkida takjaid, kui taheti kallimale märku anda, et oled valmis pealetükkivalt armastatu külge klammerduma.

Kirjutas ja pildistas Tiit Hunt, www.rmk.ee

Just nüüd, kui suvekuum on ruumi tegemas ajakohasematele varasügisestele tuuleiilidele ja vihmasagaratele, on parim aeg minna noppida neid päikesest mustjas-siniseks küpsetatud marju põllu- või matkarajaveerest 

Põldmari ehk põldmurakas (Rubus caesius) on välimuselt musta või tumesinist vaarikat meenutav hallika vahakirmega mari, mis tegelikult ei olegi mari - nii põldmarja, muraka kui ka vaarika vili on koguluuvili, kus iga koguvilja terakese sees on luu, umbes nagu kirsis või ploomis.  

Veebikaamera pilt Seira, Lk foorumist

Isaslind Ivo toob pesasse kala, mille saab omale söögiks „rõngavangis“ kotkapoeg

Kalakotkas      Pandion haliaetus

Kotkapoegade vanuseks on juba kaks ja pool kuud. Aga ülevaadet ei taha me teha sellest vaid ühe kotkapoja jalga takerdunud plastmassist rõngast.

Video salvestas Aita, LK foorumist

Tõnn kutsub kotkapoega õhtusöögile

Suur-konnakotkas       Aquila clanga v. Clanga clanga

Eilsest sai taastatud kaamerapilt. Õhtul saime näha isalinnu poolt poja toitmist ja pesale kutsumist – noorlind liigub ringi pesa läheduses. Ka täna hommikul käis isaslind pesal, aga õhtuvalguses oli kaamerapilt lihtsalt kvaliteetsem.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Fotod Arne Ader

Kährik

Kui autoga praegu ringi sõita, jääb silma, et teed on täis kährikulaipu. Küllap olete isegi mõnest pidanud mööda põikama või koguni autoga piruette tegema, et mõne loomakese elu säästa.

Kähriku nimi meis enamasti väga positiivseid emotsioone ei tekita, ilmselt laulu pärast, kus ta võõrliigina mägrapere välja tõrjus. Ometi toodi ta aastakümnete eest inimese poolt Eestisse just uhkuse pärast – kährikunahast müts oli tollal jõukuse staatus. Ilus ja karvane krae või siis müts oli paljude unistus. Kuigi märjaks saades see nahk haises päris jubedalt.

Selle haisu pärast jäävad allaaetud loomad ka teedele vedelema, teised röövloomad neid ei puutu.