Kirjutasin kolmapäeval “Eesti ravitaimede” raamatusse peatükki ühest üsna mürgisest taimest – näsiniinest.

Ausalt öelda on mul isegi hirm temast kirjutada, sest ta on ikka päris mürgine taim. Aga vanarahvas on temast abi saanud just oma katkiste hammaste puhul – polnud ju tollal hambaarste – tavaliselt saadi abi sepalt ja tema suurtest tangidest. Seega oli proovimine asja väärt ja väidetavalt ka näsiniineoksaga hamba torkimine või näsiniineviina hambaauku tilgutamine hambavalu ära võttis. Aga et temaga koguni sügelistest lahti saadi, siis ta ikka üks korralik mürk on. Seepärast ärge hakake katsetama ja minge parem hambaarsti juurde.

Aasta tagasi, kui raamatu “Eesti ravimtaimed” esimesele osale kaanepilti valisime, lõin ritta ka “Eesti NSV ravimtaimede” viis trükki ning maikellukese ning pärnaõite kõrval oli viimasel trükil kaanel üks kummaline taim. Ja alles sisust pilte võrreldes sain teada, et see on maasapp.

Küllap olin teda looduses varem mõnel korral kohanud, aga nimega nimetada teda ei osanud.

Maasapp on selline väike roosa õiega nõrga varrekesega lilleke, mis õitseb just suve lõpupoole, kui teised taimed on oma lopsaka kasvu lõpetanud. Kes on mägede alpiaastadel taeva poole lahtiolevaid kelluka moodi emajuuri näinud, siis nende kiduram ja rohkemaõielisem koopia ta on.

Igal sügisel meediast uudiseid kuulates kuuleme aegajalt, kuidas keegi on jälle metsa ära eksinud.

On üksjagu inimesi, kes on läinud metsa endaga rahu tegema ja ei tahagi, et neid üles leitaks, aga on ka neid, kes lihtsalt enam koju tulla ei oska.

Tegelikult on Eesti nii asustatud piirkond, et terve meele ja tervete jalgadega inimene leiab ikka kodutee. Metsast ei saa lihtsalt välja väikesed lapsed ja meeltesegaduses vanemad inimesed, kellel on sundmõte teha varem tervena elatud seenelkäike ka nüüd. Ja need, keda tabab terviserike. Neid inimesi tulebki otsida.

„Kuidas koguda kivistisi?“