Prügipaine
Kirjutas, pildistas ja Kuku raadios luges Kristel Vilbaste
Millegipärast on mul juba kolmandat sügist järjest septembrikuus hästi aktiivne kirjutamisaeg. Aeg, mil unustad ära õuemineku ja loodusenautimise. Aga siis, kui peas on kõik mõtted ja ideekatked end lõplikult sasipuntrasse keeranud, istud autosse ja sõidad nii kaugele metsa kui saab, et kiiresti ei oleks võimalik tavareaalsusesse naasta. Põgened.
Põgened kaugustesse, otsima “midagi”. Midagi, mis aitaks lahendada kõik puntrasse jooksnud olukorrad. Küllap olete sel koroona-aastal tundnud sama, mis minagi. Sest inimeste jalajälgi on nüüd kogu Eesti metsaalune tihedalt täis.