Küsimus, miks on loomadel järglasi rohkem, kui olud võimaldavad, on teadlasi vaevanud pikalt. Ühest ja selget vastust sellele aga tänini ei ole. Üsna levinud on arusaam, et arvukas järglaskond on kindlustus etteaimamatu tulevik vastu. Näiteks toidurohkuse korral kasvab tõenäosus oma geene levitada just arvuka järglaskonna puhul, toidupuudusel aga jäävad ellu tugevamad. Ka kiskjarohketes oludes õnnestub arvuka järglaskonna puhul vähemalt mõnel järglasel suureks sirguda.
Suure järglaskonna kasvatamine kulutab rohkelt energiat. Paraku on liigsel kulul hind, mis sunnib küsima – kas ja kuidas oleks võimalik sigimisele kuluvat energiat säästa? Kas vanalinnud ei võiks pesakonna suurust piirata juba enne poegade koorumist ehk kasutada n-ö valikulist aborti?