Ma olen kurb! Kurb seepärast, et mingi oluline muutus on meie metsades toimunud, see on toimunud hiilivalt. Salapabereid sahistades ja tagatubades sosistades.

Kuidagi märkamatult on lageraielankide lubatud suuruseks saanud 7 hektarit. Lagedaks on lubatud raiuda hiigelsuured alad, korraga Lõuna-Eesti talu suurused lahmakad. Neil aladel vilistab tuul ja nutavad surevad metsataimed. Nutavad ka nende alade servas elavad inimesed, nutavad taga oma seenemetsa ja maani kummardavate okstega rahupaika.

Need metsalaga-lagendikud moodustavad aina suurema kärje, mille auke püüavad koos hoida peenikeste allesjäetud rohekoridoride read, mis aga murduvad esimese tormi ajal, otsekui vaha sulab päikese käes.

Ühel oktoobrikuu vihmasel hommikul startisime väikese, kuid entusiastliku seltskonnaga varavalges Läti poole, et külastada lähikonna suurimat püsimetsa ja selle omanikku Ziedonis Vilciņšt. Talle kuulub 1000 hektarit metsa, mis on ühtlasi tuntud ka kui Kalna Gavieši demomets.

Metsaomanik Ziedonis Vilcins ja Läti WWFi ekspert Magda Jentgena.

Paistab olema noorlind

Händkakk         Strix uralensis

Õhtu hakul säätavad händkakud endid headele vaatluskohtadele, et hämaruse saabudes öist jahti alustada. Püütakse peamiselt pisinärilisi, soodsal juhul ka oravaid, aga isegi värvuliste rändeajal jääb lindude jaht ebaoluliselt väikseks.

Selliseks oli merikotkapaari Suvi ja Sulevi pesa muutunud hooaja lõpuks

Merikotkas      Haliaeëtus albicilla

Oktoobri alul käisid Urmas ja teised Kotkaklubi liikmed pesa „praavitamas“, lootuses, et järgmise pesitsushooajani on piisavalt aega ja kotkapaar saab pesaga harjuda ning „omaks võtta“.