Video salvestas Venegor, LK foorumist

Merikotkas       Haliaeëtus albicilla

Esmakordselt munemise algusest tõi isaslind Sulev oma kaasale pesasse saagi. Mitte kala, vaid püüdis rändlinnu.

Merel leidub jääkattes ka avavee laike, kuid sellistesse kohtadesse koonduvad kalad harva. Pigem hoitakse veel turvaliselt jääkatte varju.

Kevad edeneb pisitasa, samuti merikotkaste saagi hankimise võimalused…

Fotod Arne Ader

Kuldnoka kodu

Kuldnokk         Sturnus vulgaris

Viimaste päevade lõunakaare tuultega aitavad rändajatel pärale jõuda.

Esimeste saabuvate kuldnokkade enamuse moodustavad meil juba varem pesitsenud isaslinnud ning päevasel ajal rändavad kuldnokad on hästi märgatavad.

Pesapaigatruud kuldnokad otsivad ülesse neile juba tuttava pesakasti, kuhu üldjuhul ka ööbima jäädakse. Lastakse ka laulu, et peremehe kohalolu näidata, aga elatakse veel „poissmehe elu“.

Emaslinde võime oodata nädala-paari jooksul. Nende saabumine oleneb rändurite jaoks sobivatest tuultest ja ilmaoludest.

EOÜ annab teada

Ilmunud on Tiirutaja 39. number, milles vaadatakse tagasi linnuaastale 2017. Ülevaated tuginevad enam kui tosinale mullu läbi viidud linnuseirele. Näiteks saab teada, kuidas on viimasel ajal läinud rähnidel, metsakanadel, värvulistel, vee- ja röövlindudel ning mille poolest hakkas silma 2017. aasta.

Loe Tiirutajat: LINK

Linnuvaatleja uudis, www.linnuvaatleja.ee

Ka kogenud linnuvaatlejatel tuleb ette, et vaadeldud liigi määrang saab kinnituse alles aastaid pärast linnu nägemist. Nii juhtus ka Eesti 388. linnuliigi hallrüdi esimese leiuga.

Kolme päeva jooksul 3.-5. detsembrini 2011. aastal vaatlesime kolmekesi (Uku Paal, Mariliis Paal, Margus Ots) Saaremaal Rahuste rannakarjamaal rüdi, keda me kohe määrata ei osanud. Linnuraamatuid ja fotosid uurides ning teiste linnuvaatlejatega nõu pidades määrasime nähtud linnu esmalt leeterüdiks, kuna keegi teine Eesti rüdidest ei saanud ta kindlasti olla. Kahtlus siiski jäi, kuid võimaluse peale, et tegemist võib olla Eestis seni kohtamata linnuliigiga, ei osanud siis mõtelda.

Kirjutas Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Saula Siniallikad

Eelmine nädal lõppes minu jaoks ehmatavalt. Sain kõne ühelt pühapaika hoidvalt mehelt, võib ehk ka öelda hiievanalt, kelle talumaa tagaaias on muistne pühakoht, mis on muinsuskaitseameti kaitse all ja kuhu viib ka valla matkarada.

Paik on imeilus, kõrge punase liivakivikalda all paiknev allikatemaa. Üks allikas nii ilus ja uhke, et see on mu südamesse jäänud. Igaüks, kes tuleb siia allikale, nende suurte puude alla, endise uhke koopa juurde, tunneb, et see paik on püha. Olen siin käinud päris pisikeste lasteaialastega, ka nemad tasanevad siin, saavad allikalt oma lauluviisid.

Paika on alati hoitud ja hinnatud, see on olnud küla jaanitulede plats. Vana taluperenaine on siia istutanud 100 aastat tagasi puud, mis praegu otsekui hiiesalu välja näeb.