Kirjutas Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Jaanipäev

Jaanipäevaks on suurem osa pisematest lindudest juba pesadest väljas. Juba ligi kuu on aias õuemurus hüpanud udusuletutiga rästapoegi, kelle kaitsmiseks vanemad suure raginaga kohale lendavad. Kuldnokapojad on koondunud suurtesse kärarikastesse lasteaedadesse, nende sünnipesakastidesse on elama asunud nüüd juba piiritajad, kes vahel murule kukuvad ja oma pikkade tiibadega enam lendu ei saa. Need ei ole pojad, nad tuleb lihtsalt õhku visata ja lendu aidata. Ja minu aias on vahva kivitäksimamma, kes oma ainsale pidevat näljakisa tegevale pojale päev otsa toitu kurku topib, ülejäänud pojad on vist saanud mõnele hulkuvale kassile.

Videod salvestas Fleur, LK foorumist

Kuuleme vanalinnu ja veidi aega varem pesast lahkunud kakupoja kutsuvaid häälitsusi…

Nõnda lahkus viimane noorlind

Fotod Arne Ader

Jaaniussivalgus

Jaanimardikas          Lampyris noctiluca

Sellel veidi maagilisel ööl oleme teadlikult otsinud „jaaniusse“, osad meist kindlasti ka „sõnajala õit“. Kes jaanitule seltskonnast esimesena helendava jaaniussi leidvat, sel aasta jagu õnne nautida.

Helendab ainult emasmardikas - temale pole lennuvõimet antud. Isasmardikast lennuvõimeline kosilane tuleb niisiis helendades ligi meelitada.

Fotod Arne Ader

Harilik kellukas

Harilik kellukas           Campanula patula

Pärimused kõnelevad: jaanitulelt tulles korjavad neiud „jaanipärja“ punumiseks üheksat sorti lilli, aga panevad pärja alles ristteel pähe. Tagasi vaadata ei tohtivat, kedagi kõnetada ega pöördumisele vastata ei või. Kodus pannakse jaanipärg padja alla, et juba unenäos oma tulevast näha…

Pildistas ja kirjutas Tiit Hunt, www.rmk.ee

Võib uskuda, et soosse minnakse enamasti valminud marjade aegu, varemalt ehk juuli lõpus rabamurakaid korjama või septembris-oktoobris jõhvikale.

Murakamarjulisele jääbki mulje, et soo on üks väga vaikne koht ja ei näe ega kuule pea ühtki hingelist. Siis on tõesti vaikne aeg.

Millisena paistab soo välja suvise pööripäeva paiku, teavad need, kes on sinna sel ajal läinud.

Paari päeva eest käisin Lääne- ja Pärnumaa piirimail asuvas Tuhu soos, mis jääb Lihula-Paadrema tee äärde. 1,1 kilomeetri pikkusele laudteega matkarajale mahtus küllaga vaatamist. Kui auto kruusateel õiges kohas peatada, võib sealt otse astuda laudteele ja kohe algabki madalsoo – nii lihtsalt saab.