Kirjeldus ja video Mati Sepp

Video: LINK

Tihtilugu juhtub, et leiame loodusest loomakese, kes vajab Meie arvates “abi” või teisel juhul - ei peaks antud kohas üldsegi olema.

Enamasti lähtume emotsioonist, mida tekitab Meis leitud looma liik. Kui leiame rohu seest abitu metskitse talle. Tekkib tunne, et ta vaeseke ei saa kuidagi ilma Meie abita hakkama ja peame Ta metsast ära tooma. See on mõistagi täiesti vale arusaam.

Metskitse tall varjab ennast põhjusega rohus ja kitsetalle ema on läheduses närviliselt asja jälgimas ning lootuses, et inimesed ei leia Tema tallekest üles.

Linnuvaatleja teadusuudis, www.linnuvaatleja.ee

Rasvatihane muneb iga päev ühe muna ning hauduma asub ta pärast viimase muna munemist. Tavaliselt on kurnas kümmekond muna. Kui munemisperioodil katab rasvatihane munad pesamaterjaliga kinni, siis haudumise ajal pesalt ära käies ta seda enam ei tee.

Veebikaamera vahendusel rasvatihase pesaelu jälgijad on ilmselt märganud, et emaslind hakkas munadel istuma päevi enne viimase muna munemist. Juba kolmanda muna munemise järel rasvatihane enam mune kinni ei katnud ning alates viienda muna munemisest võis emaslindu juba pidevalt pesal näha. Kokku munes rasvatihane pessa aga kaheksa muna. Kas see tähendab, et see emaslind hakkas mune hauduma enne kurna täitumist ja pojad kooruvad erinevatel aegadel?

Foto Arne Ader

Harilik viirpuu

Harilik viirpuu      Crataegus rhipidophylla

Eesti lääneosas kasvab looduslikult kümmekond viirpuu liiki.

Kasvukohtadeks metsalagendikud ja -servad, loopealsed või meie saartel kiviaedade veered. Mõned nendest liikidest ongi Eestis tekkinud ja levinud ehk nad ongi ainulaadsed maailmas. Sellisteks on Saaremaa viirpuu ja Viidumäe viirpuu.

Harilik viirpuu on nendest kõige tavalisem. Meil kasvavad viirpuud enamalt jaolt kõrge põõsana, harvemini madala puuna. Peavad lubjarikkast pinnasest ja avatud kasvukohast.

Kirjutas Kalle Eller

Fotod Arne Ader

Kobras on langetanud puid

Üks raske küsimus on meie metsameestel veel lahti harutamata — mida teha kobrastega? Kas see usin puudelangetaja ja jõgede paisutaja on metsaomanike nuhtlus? Või on ta loodusharuldus, meie põhjamaise metsa ülioluline ja kallihinnaline sümbol? Meie praeguses Eesti looduses ilmselt mõlemat.

Tõele kõige lähemal on see, et me pole õppinud oma metsadesse tagasitulnud kobrastega toime tulema. Aga tuleb õppida. Seda peavad tegema nii riigiametnikud kui ka igaüks meist omaette.

On ju selge, et kui omanikul on neli hektarit metsa ja kobras ähvardab kolmandiku sellest nahka pista ja ülejäänud kahte kolmandikku üle ujutada, siis peab omanik küll olema äärmine looduskaitse- ja koprafanaatik, kui ta ei püüa midagi oma vara kaitseks ette võtta. Temast tuleb aru saada.