Nagu traditsiooniks, teen ka sel aastal ilma-aasta kokkuvõtte.

Aasta algus oli lummavalt kaunis ja lumerikas. Koos sõpradega tegin imelisi käike Varangu, Tiirike ja Kambja allikatele. Ja kuigi aasta oli veerohke, oli allikatele halb aasta, paljudes kehvema äravooluga allikates läks vesi roiskuma. Loodetud 365 allikast jõudsin läbi käia vaid pooled, see eest avastasin, et Eestimaal on kõikjal imelisi allikaid.

Sarapuu-urvad

Sinitihastele pakuvad huvi ka teraviljapallikesed

Sinitihane          Cyanistes caeruleus

Sinitihased on kaalult pea poole kergemad, kui meie suurimad rasvatihased: veidi üle kümne grammi, paariteist sentimeetrise kehapikkuse juures.

Liike võib ökoloogiliselt jagada spetsialistideks ja generalistideks. Kui spetsialistid on kohastunud kindlate keskkonnatingimustega ning kiirete muutuste toimudes võib neil liikidel raskeks minna, siis generalistid suudavad toime tulla väga mitmesugustes oludes – nii linnas kui ka maal, soojas ja külmas, metsas ning lagedamal alal. Seega ei ole siis ime, et generalistid on sagedased inimkaaslejad ehk liigid, kes on just oma suure kohanemisvõime ja vähese nõudlikkuse tõttu suutnud kohaneda linnaeluga ning arvukaks muutunud. Üks kõige tuntum generalist on inimene ise, kes suudab hakkama saada igas piirkonnas (v.a arktilised alad). Inimesega suudavad selles sammu pidada vaid vähesed loomaliigid.

Siisike    Carduelis spinus

Talviti on siisikeste arvukus aastati äärmiselt kõikuv, aga näha neid invasioonilinde toiduotsingul on (mõnel talvel pole neid meil pea üldse näha - kus süüa jagub, seal peatutakse pikemalt). Salkade lennupildi tunneb ära kaugelt, selline „lainetav“ ning ülesse ja alla liikuv. Piisab märkamisest, et alatiseks meelde jääks.