Eestimaa metsik loodus  on hädas, kuid abikäed loodusele on jäänud lühikeseks ja iga uus  loodust puudutav seaduse muudatus vähendab sootuks inimese abi loodusele.
Läbi aegade on suutnud  loodus toimida koos inimesega harmoonias - tekkinud on omavaheline abistav süsteem.
Meie  hoiame  liikide arvukuse tasakaalus, saades vastutasuks nautida  looduse  ilu ja ande. Kuid  21 sajandil oleme  hakkanud looduses rikkusi tahkudesse jagama. Metsas elutsevaid  suurulukeid vajame , aga väikeulukid ja pisikesed „metsakodanikud“ alustades  lendoravast ning  lõpetades  mõne  haruldase linnuliigiga nagu metsis peavad enne kõike omal jõul hakkama saama.

Musttihane         Periparus ater

Lai valge kuklalaik on mustihaste määramisel kindlaks tunnuseks, aga sugupooled pole sulestiku põhjal eristatavad.

Musta värvi on lagipea, külgkael, kui rinnaesine suur „manisk“ ning nokk. Seljasulestik tumedamat tooni sinakashall, küljed kreemikalt „määrdunult“ ning tiibadel märkame kahte kitsast triipu (eemalt vaadates võib linnust jääda pruunikas üldmulje). Jalad tumehallid.

07. jaanuar 2017

Täna ärkas Õueonu suveunest üles. Juba möödunud aasta varakevadel, kui talv muudkui tilgutas ja tilgutas, otsustas Õueonu hakata pidama suveund. Ainult nii lollid loomad nagu karu, mäger ja siil jäävad talveunne. Samas on teada, et suvel ootab ees palju rohkem töid ja tegemisi kui talvel: tuleb heina niita, pidada puhkust, jaani ja reisida, reisida, reisida…

Talvel seda kõike ei ole, isegi kui lumi tulemata jääb. Ja lõpuks saab suveune lükata edasi, kuni maha on magatud mardid, jõulud ja uued aastad ning kolm kuningat takkapihta.

Jäälind        Alcedo atthis

Päris talveks võib meile jääda kuni poolsada jäälindu, kes püüavad toidust leida jäävabade jõgede, ojade või ka allikaliste kraavide läheduses. Päristalves elab loodus alles nädala jagu ja pole lahkunud veel mõned Kesk- või Lõuna-Euroopasse rännuteel olevad jäälinnud.

Kummaline, et meie suurematel saartel pole nad pesitsenud, aga läbirändajaid seal kohtatakse (uudista vaatlusi).

Koduvarblane        Passer domesticus

Varblased ei ole hommikuvirgad, aga päevasel ajal keksitakse meeleldi toidumajade all maha pudenenud päevalille seemneid otsides.

Koduvarblased on äärmiselt paiksed linnud. Meie linnades, alevites ja külades küünib nende arvukus talvisel ajal vast mõnesaja tuhande linnuni. Põldvarblaste salkadega seltsitakse talvisel ajal meeleldi, nimetatutest ollakse kuni kümmekond grammi raskemad (kehapikkust kuni viisteist sentimeetrit, kaalult kolmekümnest grammist isegi raskemad), seega  pontsakamad ja silma hakkab nende suurem nokk.