Linnuvaatleja, www.linnuvaatleja.ee

Leevikest peavad paljud vaid talikülaliseks, sest neid linde märgatakse enamasti just talvel lindude toidumajade juures. Tegelikult on leevike Eestis kuusikutes ja kuuse-segametsades aasta ringi tavaline ning üldlevinud pesitseja, kellest osa tuleb talveks hõlpsamalt kättesaadava toiduga asulatesse.

Leevikese arvukuseks hinnatakse meil 100 000-200 000 paari, kellest osa rändab talveks veidi lõunapoole Kesk-Euroopasse. Eestist rändab läbi ka arvukalt põhjapoolsematel aladel pesitsevaid leevikesi – sügisel on ränne aktiivsem septembri lõpus ja oktoobris, kevadel märtsis ja aprillis. Talvel on leevikesi Eestis hinnanguliselt 100 000–300 000 isendit.

EOÜ annab teada

Foto Arne Ader

Vöötkakk

Möödunud nädalavahetusel, 25.–27. jaanuaril kümnendat korda toimunud talvisel aialinnuvaatlusel nähti esialgsetel andmetel üle 55 000 linnu vähemalt 60 liigist.

Esmaspäeva hommikuks olid oma andmed ornitoloogiaühingule edastanud 2200 linnusõpra, kes tegid aialinnuvaatlusi 1500 paigas üle Eesti. Kõige arvukam liik oli taas rasvatihane, kes moodustas pea kolmandiku vaadeldud lindude koguarvust. Sarnaselt eelmistele aastatele mahtusid esiviisikusse veel põldvarblane, rohevint, leevike ja sinitihane.

Kirjutas ja Vikerraadio Ökoskoobis luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Eelmise nädala tegijad olid muidugi punane kuu ja külmalaine. Viimane naelutas meid rohkem koduseinte vahele kui tahtsime. Siin Eestimaa idakaares on tõesti ikka nii külm, et toaski läheb käiku kogu villasest lõngast kootud riietusesemete arsenal.

Termomeeter, mis aknalauale seatud, kipub näitama sees ja väljas aina ühesuguseid temperatuure, ainult märk ees on erinev. Kui väljas langeb temperatuur -20 kraadini, siis saab ka toas ahjule rohkem “hagu antud”.

Ja kõige kummalisem on seejuures kuulda, et kusagil Pärnumaal jäi traktor porri kinni, sest maa lumekihi all ei ole veel läbinisti külmunud ja lumi ei lase pakasekraade ligi. Meie mägisemas Eestis on aga kaevud taas tilgatumad.

Linnuvaatleja, www.linnuvaatleja.ee

Kaameraga toidumaja on aeg-ajalt külastanud ka hallpea-rähn (hallrähn). Kuigi hallpea-rähni peamiseks toiduks on putukad ja nende vastsed, sööb ta talvel meelsasti inimese poolt pakutavat rasva ja rasvapalle ning ka taimset toitu, näiteks marju. Suvel võivad suure osa hallpea-rähni toidust moodustada sipelgad ja nende nukud.

Kopra alalõualuu Pulli mesoliitilisest asulakohast (AI-4476). Lõikehambaid võidi kasutada tööriistana uuristamiseks. Neid võidi alalõualuust eraldada või kasutada koos luuga, mis oli heaks käepidemeks

Kuigi kobrast (Castor fiber) ei pruugita Eesti põlisasukaks pidada seoses tema vahepealse kadumisega meie faunast, siis tegelikkuses on see usin ja töökas loom siin toimetanud juba aastatuhandeid. Kopra ajalugu ulatub meil tõepoolest 10 000 aasta taha ning sõltudes tema maiste jäänuste ehk luude dateerimismeetodi täpsusest, on vastavad tõendid isegi umbes 10 500 – 10 700 aastat vanad. Mis need tõendid siis õigupoolest on ja kuidas me nii ammuse aja taha üldse näeme?