Kirjutas, pildistas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Veritsev kibuvits

Kas olete tähele pannud, et looduses on toimunud mingi oluline muutus?

Kohe, kui talve selgroog sai tõnisepäeval, 17. jaanuaril lõplikult murtud ja karu pesas teise külje keeras, hakkas õu helisema. Ei, mitte see Sulapoiste tilkuvate jääpurikate veeksülofon. Vaid linnud! Linnud teevad jälle häält! Kui veel nädal tagasi sumbus iga siuts ja kevadhüüatus paksu lumme, siis nüüd on linnusuud ärevust täis.

Ronga kronksumist on õhk täis. Enam ei ole see ärevushüüd inimese metsa ilmumise pärast, vaid kusagil taevavõlvil keerlev kaarnapaar. Öeldaksegi ju, et tariharjal toovad kaarnad pessa esimese palgi.

Linnuvaatleja, www.linnuvaatleja.ee

Ehkki lõunapoolse levilaga tamme-kirjurähni (Dendrocopos medius) pesitsemine Eestis leidis kinnitust alles 2000. aastal Räpina mõisapargis, on ta paarikümne aastaga muutunud suhteliselt tavaliseks vanade parkide ja lehtmetsade haudelinnuks. Tamme-kirjurähni arvukuseks hinnati aastatel 2008-2012 100-300 paari, kuid kuna vaatluste arv on üle kogu Mandri-Eesti järjest kasvanud, võib neid praeguseks Eestis pesitseda palju rohkem.

Kirjutas ja raadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Vaarikavarred ja kivitäks

Kas mäletate neid maakodu talveaegu, kui pliidi all praksus tuli ja pliidi peal kees teepada vaarikavartega. Kui perega õhtul suusatamast tulles sai ehtsa suitsusingi võileiva kõrvale rüübatud punast lõhnavat vaarikavarreteed.

Tõsi minul on koolipõlvest meeles ka need korrad, kui klassiga suusasõidul kusagil metsaservas lõke üles tehti, ja lõkkel toki otsas kaasavõetud sardelle küpsetati. Ja ikka oli selle kõrval ka seesama punakuldne vaarikavarretee plekk-kruusis auramas.