Hea aialinnuvaatleja!

2017. aasta Suvise aialinnupäeviku tulemused on selgunud.

Kokkuvõtvalt saab öelda, et aialindude Eesti keskmised näitajad ei olnudki nii halvad kui võis karta. Varased kevadekuulutajad ja luurajad jõudsid tagasi ootuspärasel ajal, kaugrändurite põhimass aga hilines nädala võrra.

Külm aprillikuu möödus paljudel meist siidisabade sirina saatel, kuid varasuvised ööd olid palju vaiksemad, sest rukkirääkusid ja ööbikuid ei jagunud igale poole.

Pesitsemisjuhtusid oli aedades tavapärasel arvul ja ka luhtunud pesitsuste osakaal jäi tüüpilise 5% juurde.

Foto Arne Ader

Väike-kirjurähn

Väike-kirjurähn       Dendrocopus minor

Mõni väike-kirjurähn võib talvisel ajal mõne tihasesalgaga seltsida ning nõnda vahel harva ka koduaeda sattuda.

Suurem tõenäosus väike - kirjurähni kohata ongi just talvisel ajal sest lehtpuuvõras vaikselt toimetavat väikest lindu on suvel lihtsalt raske märgata.

Külalisi tutvustab Linnuvaatleja, www.linnuvaatleja.ee

Asulates asuvatel lindude toidumajadel on tavaline külaline ka üks maailma levinumaid linnuliike – koduvarblane. Loodusmaastikus kohtab koduvarblast harva. Kui põldvarblase isas- ja emaslind on sarnase sulestikuga, siis koduvarblasel on sugupooltel lihtne vahet teha – koduvarblase emaslind on üleni hallikaspruun; isaslinnul on must manisk, hall pealagi ning silma taga lai kastanpruun vööt.

Foto Arne Ader

Jäälilled aknal

Terve tänavuse suht olematu talve aja on õhuniiskuse protsent pea kogu aeg kõrge olnud. Mõnede külmemate ilmadega saime näha ka härmatist ja seda nii puudel, kui esemetel. Ilmateade lubab nüüd veidi külmemaid öid ning sisemaal koguni kerget pakast.

Niisiis on põhjust jäälilledest rääkida, kuigi tänapäevaste akende vahel ei pruugi ilusat vaatepilti tekkidagi. Nimelt on uute aknaklaaside vaheline õhuvahe väiksem, kui aastakümneid tagasi, samuti monteeritakse raamid päris korralikult ning õhutihedalt.

Selleks et lumehelbed saaksid tekkida vajatakse lumepilves tolmukübemekesi. Samuti vajavad jäälilled akna vahel moodustumiseks mingeidki tolmukribalaid, et siledal klaasipinnal millegi külge kinnituda.

Film pärineb ERR-i arhiivist

Inimese suhtumine kiskjatesse on aegade jooksul olnud tavapäraselt eitav. Suurtes röövloomades nähti endale otsest ohtu ja muidugi ka toidukonkurenti, seetõttu hävitati neid igal võimalikul juhul.

Väikekiskjad ei kujutanud ohtu, küll aga pretendeerisid nad mingile osale inimese toidulauast. Ja nende hinnaline karusnahk!

Üsna aegamööda jõuab inimese teadvusse mõistmine, et murdjad ei ole mitte mingi looduse paradoks, nuhtlus, vaid et nad on loodusliku koostise osa ja neid ei ole võimalik kõrvaldada kahjustamata loodust, kui tervikut.

Kiskjate, eriti väikekiskjate elust teatakse nende varjatud eluviisi tõttu üsna vähe.