Pesaelu

Must-toonekurg        Ciconia nigra

Ilmad suviselt soojad, söögipuudust pole, vanemad valvavad, mis viga kurepoegadel kasvada…

Olgugi, et vanem kurepoeg koorus veidi varem, ajavad kõik kurepojad juba ennast püsti, aga võib olla just seetõttu, mida vanem ees ja ega meie kehvemad pole.

Video: LINK

Stsenarist, režissöör ja operaator Rein Maran, operaator Vallo Kepp, helirežissöör Enn Säde, kunstnik Mari Kaarma, monteerija Margit Maran.

Rein Maran on filmi tegemise kohta öelnud:

„Ma ei ole filmimisel jahimeheliku innu pooldaja, et peaksin looma jälgima ja jõudma talle ilmtingimata „püssilasu kaugusele“. Pigem ma püüan kombineerida ja ära tabada, kuidas selle või teise isendini jõuda või luua tingimused, et teda filmida õnnestuks. Sest tähtis on see, mis on ekraanil, - ja see mis on ekraanil, peab olema tõene. Need on kaks nõuet, mida minu arusaamise järgi peab igal juhul täitma“.

Tänavu kevadel on asjad looduses natuke segi ja mõned õied puhkevad varem, kui tavaliselt.

Ehkki teeroos kannab ka nime mairoos, on see viimane nimi meie keelde tulnud pigem saksa keelest ja -maalt, kus see roosipõõsas veidi varem õitseb.

Igatahes puistab mairoos praegu mu maja ees juba oma kreemjaid õielehti. Vaasi toodud oksadki on närbunud.

Aga mairoosiga käib kaasas üks asi. Õigemini putukas. Imeilus putukas. Kuldpõrnikas.

Olete ehk isegi märganud, kuidas äkki leiate oma maakodu põrandalt abitult jalgusiputava suure, kimalase suuruse, põrnika. Ümber keerata teda on paras julgustükk, sest siis võib ta haarata oma tugevate konksjalgadega teie sõrmest. Enamasti ta siiski teeskleb surnut. Ja kui ta toast välja viite on ta varsti tagasi.