Video salvestas Ahto Täpsi

Värbkakk       Glaucidium passerinum

Ikka hommiku- ja õhtuhämaruses, aga ka päeval sest esiteks ööaegu võib värbkakk sattuda teiste suuremate just kakuliste jahisaagiks. Vähemtähtis pole ka see, et nende kuulmine jääb teistele kakulistele alla, seega peab enese elatamiseks kasutama nägemise abi.

Fotod Arne Ader

Rasvatihane pesa juures ( www.loodusemees.ee )

Rasvatihane     Parus major

Rasvatihased oskavad inimestega hästi läbi saada - koputavad aknalaual, andes justkui märku, et peatselt võiks sulissõpradele lisatoitu pakkuda (tegelikult otsitakse aknapragude vahele talvituma pugenud putukaid).

Tänavusuvised noorlinnud on sügise jooksul lõuna poole rännanud. Meie tihaste talvist arvukust suurendavad rändurid idast ja põhjast. Kas teadsite, et rasvatihaste talvine arvukus ületab suvise pea kahekordselt?

Linnuvaatleja teadusuudis, www.linnuvaatleja.ee

Lindude lõhnataju on võrreldes imetajatega peetud tagasihoidlikuks. Viimastel aastatel on teadlased leidnud aga üha rohkem tõendeid kinnitamaks, et haistmismeel mängib lindude elus suuremat rolli, kui seni arvatud (üks näide siin).

Avaspesitseja linnu pesa, mis asub maapinnal, põõsas, orvas, puu otsas, on kiskjale suhteliselt kergesti ligipääsetav. Et munadega pesa kiskjatele silma ei jääks, on munad enamasti kaitsevärvusega, mitmed hanelised – aga ka suluspesitsejad rasvatihased – katavad pesalt lahkudes munad pesamaterjaliga. Miks suluspesitsejad seda teevad? On ju nende pesa peidus ja seega ei peaks nad kiskjate eest munade varjamisega vaeva nägema.

Ülevaate koostasid Laine ja Vello Keppart

Pildistas Vello Keppart

Kirikakra õitsemine ei ole lõppenud

Esmaspäevaks eelmise nädala tormituul rauges. Ilm hakkas jahenema. Ööd muutusid külmaks ja ka päevasooja oli napilt.

Teisipäevast neljapäevani tõusis maksimaalne õhutemperatuur päeviti ainult 1...3 kraadini. Hooti sadas vihma, mille hulka tuli tahkeid sademeid.

Vana hõberemmelgas Jõgeva veskijärve kaldal

Kirjutas, pildistas ja Kuku raadio Ökoskoobis luges Kristel Vilbaste

Jõudsin selle poolsajandi suurima tormi kahjusid maale revideerima alles möödunud teisipäeval.

Õigemini ei riskinud varem sõita, sest polnud kindel, kas murdunud puude lasust läbi saan. Ja kuigi mul oli laetud akukettsaag kaasas, ei tulnud kordagi seda teel kasutada.

Aga mida nägin teel Tartu-Kütiorg? Seda, et torm oli seekord natuke väiksem, kui kahe aasta tagune juulitorm. Olukorra tegid vist traagilisemaks Võru alajaama katuse lend ja pikad lageraie tuulekoridorid Põlvamaa metsades.

Teele oli tõesti kukkunud üksjagu puid, aga need polnud vanad põlispuud, nagu kahe aasta eest, vaid enamasti lageraielankide “kardinate” puud ja suured seemnepuud, mille latv ulatus parasjagu teele.