Kaelustuvi ehk meigas          Columba palumbus

Meigastel algas ränne septembris ning lõpeb koos oktoobrikuuga. Talvitumisaladeks nii lääne-, kui lõunapoolne Euroopa, aga mõned isendid katsuvad ka meie kliimas hakkama saad.

Pesitsusvälisel ajal on kaelustuvid seltsingulased, moodustades päris suuri parvesid. Nende lendutõusu tiivaplagin kuuldub kaugele - kui see toimub ootamatult, siis isegi veidi ehmatavalt.

Harilik viirpuu        Crataegus rhipidophylla

 

Karvane viirpuu      Crataegus submollis

Hea aialinnuvaatleja!

Enamus Aafrikasse lendavatest lindudest ja putuktoidulistest värvulistest on nüüdseks Eestist lahkunud.

Vaid suitsupääsukesi ja väike-lehelinde võib veel oktoobri esimestel päevadelgi kohata.

Praegu võib kõikjal näha-kuulda sega- ja seemnetoidulisi linde. Pihlakad on täis nelja - viite liiki rästaid, siia-sinna sebivad metsvindid ja mitmed teised seemnesõbrad. Niisamuti kostub ümberringi tihaste sädistamist.

On hääli, mis sööbivad südamesse. Nii sügavalt, et need ei unune enam kunagi.

Üheks selliseks hääleks on sügisene kurgede lahkumishüüe. Igal sügisel saab sellega justkui miskit ära võetud ja kui püüame looduses toimivat kujutada mingi ühtlaselt areneva ringina, siis sellel hetkel saame aru, et selleks korraks on midagi läbi.

Üks aasta on läbi.

Minu jaoks lõpebki aasta mitte detsembrikuus, vaid kurgede kruuksuga septembri lõpul. Kui esimesed külmad panevad taimeriigi närbuma ja koltuma, kui pisemad putukad kaovad olematusesse. Uus aasta saab alata alles novembri lõpus neis tihedalt kokkupakitud pungades, milles hakkab tiksuma uus elu, aga mis peavad veel ootama kolm pikka kuud.