Õunamähkur

Õunamähkur         Laspeyresia pomonella (Linnaeus, 1758)

Õunamähkur on kogu Eestis levinud ja kohati väga arvukas. Põhiliseks elupaigaks õunapuuaiad.

Liblikad hakkavad nukkudest kooruma juba õunapuude õitsemise ajal ja olenevalt kohast võib nende lend kesta veel juulikuuski.

Õunamähkurid on ööaktiivsed, päeval aga magavad varjulistes kohtades tüvel või lehtede all. Jahedatel öödel askeldavad nad puuvõradest lahkumata.

Liblikas ise on väike, tiibade siruulatus ainult 15–20 mm.

Harilik angervaks       Filipendula ulmaria

Vahel kohtame jõe-, oja- ja järvekallaste niiskes mullas „angervaksametsa“ kasvamas, millel kõrgust „väikese mehe“ jagu ehk oma poolteist meetrit ja nimetatu võib osutuda päris raskelt läbitavaks padrikuks.

Võimas asustustihedus sirgub sobivalt niiskel pinnasel ja taime enda mitmekülgsed paljunemisvõimed (võimas risoom ning arvukalt seemneid) - nõnda tõrjutaksegi teised taimed kasvualalt välja. Väiksema niiskusega kasvukohtades lugu nii „hulluks“ ei lähe.

9-10 päeva vanused rasvatihase pojad / foto: Margus Ots

Rasvatihase aasta linnumääramise võistluse 5. voor on lõppenud. Kokku oli osalejaid 83, sh algajaid 54 ja edasijõudnuid 29. Kõigile viiele küsimusele vastasid õigesti algajate hulgas 20 ja edasijõudnutest 11 osalejat. Õiged vastused koos selgitustega leiab 5. vooru küsimuste juurest:

algajad: LINK

edasijõudnud: LINK

Harilik luigelill     Butomus umbellatus

Vast meie veekogude kaldaalade kauneim õitseja, keda leiab harvemini Põhja –Eestist.

Tugeva kasvu tagab vee all mudas arenenud võimas risoom, millest kasvavad välja taime jämedad varred ning juurmised lamedad lehed. Taim võib kasvada üle meetriseid ühelaiuseid, kolmetahulisi lehti.

Veel pikemaks kasvavad õieraod, mille tipus suur sarikas valkjasroosade umbes tollise läbimõõduga õitega. Tumepunased on nii varem valmivad tolmukad, kui taime emakas, aga märgata võime, et õietolm on kuldkollane. Luigelille nuusutamine üllatab meeldivalt.