Sabatihane      Aegithalos caudatus

Kui keegi välimuselt armas võib olla, siis sabatihased on.

Praegusel ajal hulguvad sabatihaste salgad talviselt hõredates leht- või segapuistutes , põõsastikes, umbrohtunud aladel, aga satuvad ka linnaparkidesse ja aedadesse, kus omakorda seltsivad teiste tihaslastega. Okasmetsades neid naljalt ei trehva.

Eesti Ornitoloogiaühingu 15. jaanuaril avaldatud pressiteatele "RMK kahjustas Kurgjal lageraiega kanakulli pesametsa" vastas RMK juhatuse esimees Aigar Kallas, et see väide ei vasta tõele, sest kanakulli pesa asub eramaal. Siiski on RMK kahjustanud kanakulli pesapaika ja rikkunud FSC nõudeid.

Sellist silmavaadet oleme me õhtusel ajal näinud korduvalt – rebane teeb oma ringkäiku.

Suur-kirjurähnide kurvastuseks oli hommikuks teravilja rasvapall kase tüvelt kadunud. Rebane on julgeks läinud, kuid kahjuks vaatajatele kaadrisse ei jäänud.

Hallrästas       Turdus pilaris

Olenemata sellest, et meil pesitseb suvel vähemalt sada tuhat hallrästaste paari, seda hajusate kolooniatena ei tunta linde kuigi hästi. Aiapidajad aga teavad neid, kui „marjaröövleid“ ja et nende eest tuleb marjapõõsad, -peenrad võrkudega katta ja peleteid kasutada. Tegelikult käib eelkirjeldatu mitte ainult hallrästaste vaid kõikide teiste rästaste, osade põõsalindude ja ka kauni lauluga kuldnokkade kohta.

ka minu isa oli terve elu metsamees ja armastas metsades hulkuda ja viis ka meid metsa. marjule põhiliselt. teadis kohti. ise ta seal rohkem hulkus. rääkis, kui tore on ära eksida. et mets läheb siis ilusaks. 

ei usu ka mina metsameeste vandenõud. eks raiutud on alati. ja eelmises vabariigis raiuti kõvasti. ja kunagi tehti põllumaid ja alet.

ma poleks vastu, kui eesti oleks reservaat nagu lahemaa, aga ega seda ka lihtne ära majandada ole.