Kirjutas ja Kuku raadio Ökoskoobis luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Eelmine nädal oli kõige kummalisem nädal - oma soojuse ja ärevusega. Täiskuu tõi meile ilusa ilma, millist juba tükk aega ootasime. Vanarahvas kõneles ikka, et selline, milliseks täiskuu ilma muudab, püsib ta vähemalt järgmise noorkuuni. Siiski võib sügisesel ülemineku ajal ilmal ülemeelikust ette tulla, nii et milleski ei saa kindel olla.

Päikeseloojang. Otepää kõrgustik ( www.loodusemees.ee )

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Mihkli tammik ( www.loodusemees.ee )

Hiitest ei peeta heaks midagi murda või kaasa viia.

Aga on ka teatud erandid. Läbi aegade on hiiepuudelt abi saadud ja seda mitte ainult loodusvaimudega kõneldes ning paludes, vaid ka hiiest rohtu saades.

Nii näiteks on mõnes hiies kombeks hiiepuudelt ravimiseks lehti tuua või ka puudelt vilju või oksakesi.

Aga on ka erilised puud, kellelt on abi viidud kooretükke puult rebides. Teame, Kuremäel asuvat tamme, mis sootuks koore mahakiskumise pärast ära kuivas, samasugune on olnud Petseri kloostris. Kuigi kooretükkide imettegevasse jõusse on seal uskunud peamiselt õigeusklikud, siis võib arvata, et tava on nad saanud oma soome-ugri põlissüdamelt.

Kirjutas ja Kuku raadio Ilmaparandajas luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Lageraie. Kõrvemaa ( www.loodusemees.ee )

Eelmise nädala alguses panin uue raamatu “Eesti ravimtaimed II”, mida koos Ain Raaliga kirjutame, käsikirjale punkti ja otsustasin maale sõita.

Tavalisel sõidan Võru poole läbi Tartu kesklinna, aga seekord otsustasin kasutada lõunapoolset ringteed, et kiiresti linnakärast välja saada. Aga linna servas Rõõmu tee ringil, tabas mind šokk.

Automaatselt isegi pidurdasin, mille peale üks suure musta dzhiibiga mees mu kõrvale sõitis ja läbi autoakna näidates meelekohale koputas. Tõepoolest meeletusega oli tegemist, kas just minupoolse või sellega, mis läbi autoakna paistis.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Siidisabad ( www.loodusemees.ee )

Mäletan, et kui 1992. aastal ajakirja Eesti Loodus zooloogiatoimetajaks läksin, sain peatoimetaja Ain Raitviirult esimese ülesande - kirjutada siidisabadest. Ma isegi ei mäleta, kas see lugu ilmus, sest proovisin seda lugu kirjutada raamatute ja artiklite järgi. Midagi ei tulnud välja. Mäletan, kuidas vaevlesin, et kas peaks kirjutama, et siidisabad viristavad, siristavad või tiristavad. Neil on tõesti eriline hääl, küllap olete teda tänavu juba kuulnud?

Muidugi olin ma seda lindu juba tollal Kabli linnujaamas peos hoidnud, aga sellest pole ju midagi rääkida.